* * *

Teie ees laval seisavad kolm inimest – kaks naist, üks mees. Mees seisab naiste keskel, kõik on näoga teie poole. Üks naine on politseiniku mundris, teine peokleidis. Mehe riietus on argine: pikkade käistega dressipluus ja teksapüksid.

NAINE:                     See käis üsna kiiresti. Veerand tundi ehk?

POLITSEINIK:         Me olime temast varem ka kuulnud.

NAINE:                      Ma lähen peaaegu alati jala koju, see kord ei olnud erand. No mis mõtet on takso peale raha raisata, kui öö on soe? Seda juhtub meil ju nii harva.

POLITSEINIK:         Üks naine helistas millalgi juuni lõpus öösel politseisse, et keegi kiusab teda. Jälitab.

VITSAMEES:            Ootasin sellel õhtul üsna kaua. Jalutasin mööda tänavaid, et aega parajaks teha.

NAINE:                      Õudselt ilus öö oli. Kõik tundus kuidagi sulnis. Kakskümmend viis. Juba lausa veerandsada.

POLITSEINIK:         Me sõitsime kohale. Viisime naise koju, meest me ei leidnud. Tegelikult ei otsinudki.

NAINE:                      Eks ma olin natuke tipsune ka, kes siis sünnipäeval pitsi sülitab?

POLITSEINIK:         Väga harva, kui nädalavahetuste helistajad kained on. Rumal pea on ihu nuhtlus, aga purjus pea veel hullem.

VITSAMEES:            Lõpuks ometi ta tuligi. Täna oli ta eriti ilus. Naeratus näol, kõndis ja rääkis kellegagi telefonis.

POLITSEINIK:         See mees oli mingi pervert ilmselt. Oli rihma andnud naisele.

NAINE:                      Lõpetasin just kõne ühe sõbraga, kes hiliseid õnnesoove edastas, kui kuulsin selja taga samme. Pöörasin ümber.

VITSAMEES:            Tema oli eriline. Teised enne teda polnud väärt isegi ühtainsat ta juuksekarva. Minu linalakk-neid.

POLITSEINIK:         Ma ei tea. Vahel ma ikka veel imestan, kui palju veidrikke siin ilmas elab.

NAINE:                      Üks vana mees kõndis päris lähedal mu järel.

VITSAMEES:            Sel õhtul võtsin ma julguse kokku ja mõtlesin – pean talle seda tunnistama!

NAINE:                      Ma ei salli, kui keegi niimoodi lähedal selja taga kõnnib. Nii hirmus hakkab alati. Et kas kogemata või meelega või mis ta tahab?

POLITSEINIK:         Kuu aja pärast kuulis keegi öösel toast naisterahva karjeid ja helistas politseisse.

NAINE:                      Kiirendasin sammu. Tema ka. No pagan!

VITSAMEES:            Tal oli vist koju kiire, üritasin temaga sammu pidada.

NAINE:                      Võtsin kotist võtmed ja surusin pihku. Tead, proovigu ainult! Ma polnud elu sees kedagi löönud, aga olin alati mõelnud, et sellisel hetkel ma ei hakka kartma. Ta kõnetaski mind.

Mees pöördub naise poole.

VITSAMEES:           Vabandage?

NAINE:                     Jah?

VITSAMEES:            Te olete väga ilus täna.

NAINE:                     Aitäh. Pöördub minekule.

VITSAMEES:            Vabandust? Kus te elate?

NAINE:                     Seal pool. Viipab käega otse enda ette, kuid nähtavalt juhuslikult.

VITSAMEES:            Äkki saadan teid koju? Ma elan ka seal pool.

NAINE:                     Ei, aitäh. Pole vaja. Saan täiesti ise hakkama.

VITSAMEES:            Aga olete vallaline?

NAINE:                     Ei.

VITSAMEES:            Ei ole?

NAINE:                     No näed, ei ole jah.

VITSAMEES:            Aga kus siis noormees on? Laseb teid niimoodi üksi välja õhtul?

NAINE:                     Kodus on. Ootab. Hästi suur ja tugev.

Naine keerab ümber ja läheb osutatud suunast vastassuunas minema, lavalt paremale ära. Mees keerab tagasi näoga publikusse.

VITSAMEES:            Ta kõndis minema. Pidin taktikat vahetama.

Mees võtab dressipluusi seljast. Selle alt tuleb välja kireva troopilise mustriga särk. Paneb pähe prillid. Võtab justkui lähedalt asuvalt puult pika peenikese oksa ja nülib selle hajameelselt ära. Samal ajal tuleb naine vasakult uuesti lavale, näoga publikusse.

NAINE:                      Lõin araks.

POLITSEINIK:         Politsei ei saa iga karjumise peale kohale sõita. Suvised nädalavahetused on meile üsna keeruline aeg.

NAINE:                     Vastik.

VITSAMEES:            Prillid äratavad temas usaldust ja särk teeb meele rõõmsaks.

NAINE:                      Mul sai aku tühjaks, kedagi kusagil ei olnud ka. Mõtlesin, et lähen teist teed pidi. Kõhe ikkagi.

VITSAMEES:            Ah see? Näitab vitsa oma käes. Ei, selle ma korjasin niisama puu otsast naljaviluks. Igavusest ka. Noh, harjumus või nii.

POLITSEINIK:         Tihti toimub öisetel tänavatel igasugu lahkhelisid.

NAINE:                      Natukese aja pärast kuulsin uuesti selja taga samme.

VITSAMEES:            Ma pean talle oma tunded üles tunnistama. Pean.

NAINE:                      Pöörasin kiiresti ümber. Sama mees, aga teised riided!

VITSAMEES:            Tema hakkab siis ka sama tundma.

POLITSEINIK:         Armastajad pööravad kaklema, kaklejatest saavad armastajad. Elu lööb üle pea kokku.

NAINE:                      Ta oli endale mingisuguse vitsa kätte võtnud.

Mehe ja naise järgnev dialoog publikusse vaadates.

NAINE:                      (julgust kokku võttes) Mida sa tahad?

VITSAMEES:            Ma armastan sind.

NAINE:                      Mida?

POLITSEINIK:         Me ütleme alati: ei ole vaja kangelane olla. Parim enesekaitse on enesele tähelepanu tõmbamine, näiteks karjumine. Ja kui see ei aita, siis kiired jalad. Pipragaas aitab samuti.

NAINE:                      (iseendale) Miks ma enne politseisse ei helistanud?

VITSAMEES:            Ma... Mina armastan sind.

POLITSEINIK:         Aga siis me saime sealt samast kandist uue kõne. Et üks mees lohistab karjuvat naist vägisi mööda Alevi tänavat.

NAINE:                      Palun. Jätke mind rahule.

VITSAMEES:            Miks?

NAINE:                      Mis miks? Ma ei tunnegi teid.

VITSAMEES:            Veel mitte, aga mina sind küll.

NAINE:                      Kuidas palun?

VITSAMEES:            Ma olen sul juba ammu silma peal hoidnud.

NAINE:                      Mida?!

VITSAMEES:            Nojah. Jälginud olen sind, sest-

NAINE:                      Vastik pervert!

VITSAMEES:            Palun rahune maha, kallis.

NAINE:                      Kuule aura ära, näss!

Mees näheb hetkega silmnähtavasse raevu ja tõmbab naisele vitsaga vastu sääri. Naine hakkab hirmuga karjuma. Mees taganeb, viskab vitsa käest.

NAINE:                     Parem oleks, et sa kaod! Ma kutsun kohe politsei!

VITSAMEES:            Kallis... Anna andeks.

NAINE:                      (hakkab hüsteeriliselt naerma) Kuule, kallis... Saad aru, kui sa oleks ka viimane mees maamunal, siis...  No ei. Tõesti. Hullumeelne. Kuuled – sa oled haige, mitte armunud. Mine otsi abi.

Naine pöördub minekule, kuid mees viskub talle järele. Naine ja mees hakkavad kahel pool politseinikku etendama kähmlust, mõlemad kaklevad nähtamatu vaenlasega. Naine üritab joosta, mees naist kõvemini kinni saada. Naine karjub ja lõpuks mees libistab mõlemad käed nähtamatule kaelale, pigistab kõvasti, samal ajal ise pooleldi sisistades, pooleldi kussutades.

VITSAMEES:            Ole vait! Rahune maha! Jää vait! Kuula mind, kuula mind! Palun! Ma armastan sind, mu linalakk! Palun, kuula mind. Usu mind...

Lõpuks naise keha lõtvub, ta vajub põrandale. Mees läheb naise juurde, võtab ta sülle ja viib lava äärele, istub ise sinna juurde. Paitab ta pead, suudleb naist otsaette. Vaatab teda pikalt.

VITSAMEES:            Miks ma pidin niimoodi endast välja minema? Alati! Alati lähen. Mis mul viga on? Ma tahtsin, et meil oleks suur ja ilus armastus, linalakk. Miks sa pidid karjuma hakkama?

POLITSEINIK:         Kui me kohale jõudsime-

Naine avab silmad.

NAINE:                      -oli elu minust juba lahkunud. Kakskümmend viis ja ei päevagi enam sinna otsa.

POLITSEINIK:         Kahtlusalune istus ja silitas surnud naise pead enda süles, vaadates tühja pilguga kaugusesse.

NAINE:                     Võib-olla umbes veerand tundi.

POLITSEINIK:         Üle tapetu jalgade jooksis pikk ja peenike punane jutt. Sellest tuligi hiljem välja, kes see mees oli.

NAINE:                      Nüüd ei tunne ma enam midagi. Selline viimane sünnipäev. Või kuidas võtta – esimene surmapäev.

POLITSEINIK:         Kui asi uudistesse jõudis, laekus meile mitukümmend sarnast kaebust. Ei tea, miks selle viimasega nii õnnetult läks. Ega mees ei räägi ka. Ainult vaatab kaugusesse ja korrutab: „Miks sa nii tegid, linalakk?“

Antsakas aja lugu, 3. ehk viimane osa

Seal, keset tuba, seisab kõige uhkem käokell, mida ta kunagi näinud on. Kägu küll kusagilt ei paista, ainult üks ukseke kella ülaosas, aga on näha filigraanselt graveeritud hiiglasuur sihverplaat, millel on miskipärast kuus ketast. Toomas vaatab lähemalt ja mõistab, et kõige välimine näitab sekundeid, järgmine minuteid, kolmas tunde, neljas päevi, viies aastaid ja kuues, kõige pisem, sajandeid. Plaadid on asetatud üksteise peale ning sajandite plaat on üsnagi kellast eemal. Kell ise on tumesinisest puidust ning kuldsete metallosakestega, mis puitu koos hoiavad. Ja kell seisab. Muidugi – aeg ju seisab.

Äkitselt kuuleb Toomas kellegi norsatust. Keegi norskab, jah, ning pole sugugi mitte ajas seisma jäänud. Kella taga kiiktoolis avastab Toomas istumas ühe vana mehikese, kellel habe ja vuntsid peaaegu tooli alla ulatuvad. Toomas köhatab. Köhatab kõvemini. Lõpuks läkastab ta juba nii, nagu tal oleks kopsupõletik. Väiksena räägiti talle lihtsalt, et viisakas on inimestele oma kohalolekust väikse köhatusega teatada. 

„Olgu, olgu, ärme nüüd kopse välja köhi, eksju,“ ütles vanatoi kiiktoolis, silmigi avamata.

„Vabandust, ma mõtlesin, et te magate,“ vastab Toomas. 

„Magasingi, nähtavasti,“ ütles ätt ning tegi ühe silma lahti. „Muidugi, ma ei tohiks, aga sina vahest kellelegi ei räägi, eks?“ Ja pilgutas silma. 

Toomas ei saa päris hästi aru. „Kuidas palun?“ Vanamees räägib, aga kui Toomas seda kuuleb, siis tunduvad sõnad ainult nagu hägune mälestus ta mõtteis. 

„Et sa ilmselt ei lähe kellelegi rääkima, et nägid ajavälises ajas ühte vanameest magamas, kuigi ta oleks pidanud soolasammas olema,“ kõkutas vanamees. 

„Ma ei saa aru, kuidas te seda teete,“ ütleb Toomas. 

„Räägin minevikus?“ küsis vanamees. „See on lihtne. Ma teen seda vahel naljapärast. Olen ajaväänur – see on mu amet.“

„Aja... Aja mis asi?“ imestab Toomas.

„Ajaväänur,“ vastab vanamees. „Olgu, tulen olevikku üle, on sul lihtsam natukene. Et sina oledki siis Toomas, jah?“

„Viimati, kui passi vaatasin, siis veel olin, jah,“ vastab Toomas üsna jahmunult. 

„Kena-kena. Seda on tõesti tore kuulda. Ma hakkasingi liiga vanaks jääma, nagu sa näed. Jäin liiga pikkadeks aegadeks korraga magama. Tavaliselt peaks need ajastatud olema öisteks pausideks, aga näe, mis sa teed, kui uni peale tuleb,“ mõtiskleb vanatoi juba rohkem omaette. 

„Ma tahaks teada, mis siin täpsemalt toimub ja kuidas te mu nime teate,“ ütleb Toomas juba üsna tungivalt. See ei ole tema tavapärane argipäevakogemus.

„Ahah, jajah, õige, õige, see siin on veel see aeg. Ühesõnaga, ajaväänur on siis see, kes elab ajaväliselt ja kes muuseas saab seda painutada nii, nagu ta ise tahab. Sina oled samuti ajaväänur. Just seetõttu said sa kõndida siia, kui kõik teised seisavad.“

„Mina küll aega painutada ei saa,“ protesteerib Toomas.

„Kõik on õpitav,“ ütleb vanamees. „See on sinu saatus.“ 

Toomas naerab. Ajalooõpikutes ei ole kunagi midagi saatusest räägitud. Ega ajaväänuritest. Aga nagu kiuste ja väga maagiliselt teab vanatoi väga täpselt, mida Toomas mõtleb. 

„Kõiki asju ei panda kirja. Kõiki asju kirjutajad ei tea, ei oska uneski näha. Sa tead, poiss, saladused ei ole halvad asjad. Ja enne, kui sa jälle midagi vastu ajama hakkad, ütlen ma, et oled küll poiss. Minu kõrval. Arva, kui vana ma olen?“

Toomas üritab olla delikaatne. „Seitsekümmend... üks?“

„Pigem nagu seitsesada ja üks... või natuke peale, kes seda ikka mäletab,“ rehmab vanamees. „Ma pakun sulle tööd. Aga enne veel – mul on sulle paar ülesannet.“

„Kust te teate, et ma seda tööd üleüldse tahan? Mul juba on töö,“ ütleb Toomas trotslikult.

„Terve maailma aeg, et lugeda raamatuid ja teha seda, mis hing ihaldab. Ja lemmikloom – no mis saaks veel parem olla?“ imestab vanamees. „Pealegi, teiselt töölt pead niikuinii varsti pensionile minema.“ 

Seda öeldes upitab vanamees end kiiktoolist seinal rippuva märkmikuni. „Nii – vaatame siis. Sina pead a) tooma piparmündikomme, b) õppima aega väänama ja c) kasvatama siin kohapeal habeme. Tegelikult läheb kolmas punkt muidugi teise alla, aga habe on lihtsalt kohustuslik ja mul ei ole aega oodata kolm kuud, enne kui korralik mõõt täis on. Ja komme võid ka kunagi hiljem tuua.“

Toomas vaatab vanamehele üsna uskumatute silmadega otsa. Aega väänama, mõtleb ta endamisi. On kummalisemaidki asju juhtunud, mõtleb ta järgmiseks. Selles on ta ju kindel, et aeg tõesti on seisnud ja juba pikemat aega, juhtum, midagi üheski raamatus kirjas ei ole. „Kuidas... ee, kuidas seda täpselt tegema peaks?“

„Kuule, kui ma ütleks sulle ette, et kuidas, siis poleks ju meil kummalgi üldse lõbus,“ põrutab vanamees vastu.

Nii... olgu. Toomas paneb enda ajalooajud tööle. Ta mõtleb sellele, et kõigepealt, enne seda, kui aeg tema jaoks esimest korda seisma jäi, tuli ta peopesadesse imelik sügelustunne. Järelikult oli see kõik kuidagi tema kätega seotud. Ta proovib kujutada ette, et aeg on nagu midagi tahket, nagu tugitool, mida on vaja nihutada, ja lükkab. Miski justkui nihkuks. Ta lükkab veel, siis juba tugevamini, ja kuuleb äkki, et väljast hakkab kostma linnulaulu. Aja-sinilind trillerdab mingit tundmatut viisikest.

„Tubli, sa lükkasid aja liikuma. Näita, kas sa ta uuesti seisma oskad panna?“ ütleb vanamees rõõmsalt.

Toomas proovib siis vastupidi – võtab ajast kinni justkui kotisangast ja sikutab enda poole. See on raskem kui lükkamine, aga veidi ponnistades tunneb ta, et aeg annab järele, ja lõpuks vaikivad ka hääled akna taga. 

„Väga tubli. Vaata ainult, et sa kunagi rohkem ei tõmba kui seisma,“ manitseb vanamees.

„Miks?“ 

„No mõtle ise, siis sa tõmbad aja tagurpidi käima, aga seda on juba väga raske pidama saada. Siis tavaliselt hakkad sa ise ka ajas liikuma, ja noh, asjad võivad väga hulluks ikka minna,“ itsitab vanamees. „Ma mäletan paarisaja aasta eest, kuidas ma ükskord ühe päevaga jõudsin uuesti poisikeseks saada – see oli temp omaette!“

„Kas ma tohin küsida ühte asja? Miks seda üheski ajalooraamatus kirjas ei ole?“ pärib Toomas.

„Aja loo raamatus?“ hakkab vanamees naerma. „Meie ajal – sinu ja minu ajal – ei ole ametlikku lugu. On ainult salajane lugu, mida antakse edasi põlvest põlve ja ühelt ajavalvurilt teisele. Muidugi oleks tore, kui kõik inimesed ajaväänamise kunsti mõistaksid, aga... läheks ju natukene keeruliseks ka, mis?“

„Ilmselt küll, nojah“ vastab Toomas. „Ma lihtsalt mõtlesin, mina kui ajalooõpetaja, et faktid peaks paigas olema.“

„Aga mis mõtleksid sina hoopiski pensionile jäämisest ja ajavalvuriks hakkamisest?“

Ja Toomas ei oskagi midagi kosta... Siis küsib ta niimoodi ääri-veeri : „Ei tea, kas siis üldse sõprade jaoks veel ka aega jääb?“

„Jaa, see on üks kena küsimus. Kuule, poiss – aga me valisime su just selle järgi välja, et sa said selle üksinda olemisega väga hästi hakkama. Eraklikkust ei saa õpetada, tead?“

„No hakkama sain muidugi, aga kuna mul oli nii palju seda vaba aega, mis teiste jaoks ka tiksus, siis tekkis mul kuidagi sõpru juurde.“

„Soo-soo,“ ütleb vanamees rohkem iseendale. „Ei, ega reegliraamatus ole küll kirjas, et sõpru ei võiks olla. Lihtsalt ma eeldasin, et sind väga ei huvitagi. Ikka tohib. Aga saladust peab ikkagi hoidma.“

Toomas tunneb, et saladusi oskab ta hoida küll. See on kummaline. Terve elu on ta olnud nii tavaline mees, kui vähegi olla võib, aga nüüd, vähem kui poole aasta jooksul on ta avastanud endas supervõime, leidnud häid sõpru ja tegelenud iseenda harimise kallal palju rohkem, kui terve ülejäänud elu jooksul. Vaba aja mõju on võimas, saab ta aru ja teab, et ta ei tohi seda unustada.

* * * 

Mitu-mitu-mitusada aastat hiljem näeme me järgmist pilti: tulevikukool, kus lapsed istuvad hõljuvate hallide udukogumite sees, mis on ühendatud nende sõrmede ja peanupukestega ja nende ees õpetaja, küll uue nimega teenäitaja, kelle ümber on samuti infopilv, aga juba kuldsem. Õpetaja ei istu samuti, vaid seisab. Ta üritab väga asjalik olla ja räägib lastele maailma minevikust ehk sellest, mida vanasti ajalooks kutsuti – suurtest impeeriumitest, väikestest riikidest, ühest suurest maailmariigist, ja inimestest selle pöörleva planeedi pinnal. Kõik näeb välja väga asjalik ja loomulik, isereguleeruv ning mõistlik. Järsku aga teeb üks poistest suuga puuksuhäält ja kõik purskavad naerma. Mõned asjad lihtsalt ei muutu, mõtleb õpetaja kuldses infokogumis ning tunneb siis, nagu käed oleksid infost üle kuumenenud. Ja siis .  .   .    .       .       

Antsakas aja lugu, 2. osa

Esmakordselt ajaloos on Toomasega juhtunud midagi erilist. Ta hingab sisse ja hingab välja ning saab aru, et kuigi aeg seisab, ei tee tema seda mitte. Skeptiliselt usub ta siiski, et tegemist on hästi väljamõeldud naljaga. Ta läheb Mihkli nina alla ja vaatab teda lähedalt. Ta hõikab: „Uugabuugabuuga,“ aga keegi isegi ei võpata. Ta jookseb klassist välja õpetajate tuppa ja ka seal on kõik hiirvaikne. Preili Taruvaik, matemaatika õpetaja, on peatunud poolel teel tassi kohvi valades ja kuum kohv on endiselt juga tassi ja kannu vahel. Ta katsub näpuga juga ja – „Ai!“ – saab ikkagi põletada. See on kummaline. Ta vibutab kätt preili Taruvaigu nina ees. Puhub talle näkku. Isegi korraks kõdistab kaenla alt, nii igaks juhuks, sest siis on kindel – kõdile ei suuda ju keegi vastu panna. Sellist asja pole varem ajaloos juhtunud, mõtleb Toomas. Ta ei tea sellest midagi – ta isegi ei oska mingit seisukohta võtta, kuigi seisab püsti. Mitte keegi peale tema ei saa teda aidata, sest kõik on soolasambad. Ta vaatab aknast välja ja ka seal on kõik väga vaikne. Linnud seisavad õhus ja ükski tuuleiil ei räsi paigalseisvad puid ja põõsaid. Toomas vaatab ja kratsib kukalt, mis tähendab, et ta on segaduses.

Lõpuks, peale koolimajas ringiekslemist, läheb Toomas klassi tagasi. Nõutuna, aga siiski praktilise mehena hakkab ta kotis istuvaid kodutöid parandama – neid on tal alati küllaga. Ta saab peaaegu kõik juba valmis ning tunnetab siis, enne kui see päriselt juhtub, kuidas aeg jõnksuga uuesti tuure kogub. Umbes nagu rong, mis enne kiirusetuuride kogumist hästi vaikselt paigalt võtab. Aeg hakkab tiksuma ja juba hetke pärast ongi uuesti kuulda, kuidas Bianka hüüab: „Aiaaa, kesse viskas?“ ning ülejäänud klass naerab ikka veel puuksunalja üle. Muidugi mitte ikka veel Toomase jaoks, aga vahepeal pole laste arvates ju sekunditki mööda läinud. Lõpuks vaibub naljaelevus ning viimaks saab läbi ka tund.

Kodus uurib Toomas terve nädalavahetuse erinevatest ajalooraamatutest, kas kusagil on kirjet sellest, et keegi oleks veel niisugust asja märganud. Aega, kui elu seisab, kui ajal puudub lugu. Kahjuks aga on raamatuis juttu vaid kuningatest, kangelaslikest sõdadest ja kammkeraamikast. Ka sellest loeb Toomas tegelikult hea meelega ja kuna tööd said parandatud, saab ta lugeda veel pikemat aega. Ta teeb endale boonuseks isegi palju erilisemat sööki – seenesuppi enda korjatud metsaseentest.

Järgmised korrad, kui aeg uuesti seisma jääb, enam Toomast nii palju ei üllatagi, kuigi peopesad kirvendavad ikka. Ta õpib pause nautima ja väga kenasti ära kasutama – tööde parandamiseks, koristamiseks, kõigeks selleks, mida peab tegema, et siis saaks teha asju, mida tahad teha. Vahel, kui aeg veel kauem seisab, käib ta pikkadel jalutuskäikudel, jalgrattasõitudel, maalib akvarellidega ja laiendab oma teadmisi ka muudes valdkondades kui ajalugu. Raamatukogu on ka tavaliselt selline koht, kus aeg justkui seisaks, nii et seal ei saagi Toomas vahel aru, kas ta on ikka veel üksinda liikuv või mitte. Endiselt üritab ta vahel otsida, mis sellist aja peatumist põhjustab, aga tulutult. Raamatud ei vasta talle.

Toomasest saab aja jooksul (või siis aja seismisel) Uus-Toomas või vähemalt nii hakkab ta end mõttes kutsuma. Ta hakkab tegutsema hetke ajel ja kiiremini otsuseid vastu võtma. Ta teeb seda, mille tuju tal tuleb. Samas märkab ta, et tihtipeale on ajapausid muutunud juba pikemaks kui aeg ise – see on aga juba natukene halb, sest inimene ei saa ju tervet elu üksinda veeta. Muidugi, Toomasele on eluaeg meeldinud omapäi olla, aga see on juba natukene liig. Just preili Taruvaiguga on ta hakanud eriti hästi läbi saama ja ka väljaspool kooli koos aega veetma, aga tavalise inimesena jääb too seisma iga kord, kui aeg tiksumast lakkab. Siis peab Toomas korralikult vaatama, et ta väga kaugele ei läheks. Muidu juhtub aja käima minnes nii, et Juulia (preili Taruvaigul tegelikult on eesnimi ka) on väga segaduses. Siiani on Toomas lihtsalt seletanud, et ta tegeleb hobina mustkunstiga.

Niisiis – ta otsib, kuid ei leia põhjust sellele, miks aeg tihtipeale seisab. Ühel hiliskevadisel hommikul, kui aeg jällegi ei tiksu ning Toomas parasjagu oma lemmikkohvikus endale ise kohvi teeb (loomulikult jätab selle eest leti peale paraja raha), kuuleb ta linnulaulu. Ilus lind, väga selge häälega, kes laulab „tikk-takk-tikk-tsirirrrr“ ja siis saab Toomas aru – see ei saa olla võimalik, kõik olendid peaksid ju seisma. Ta jookseb ruttu akna juurde ja näeb – teisel pool kõnnitee serval laulab tõepoolest üks lind. Sini-sinine nagu suvetaevas, kergelt väreleva pika sabaga, nagu oodates midagi. Lind lendab üle tee, otse Toomase nina ette teisel pool klaasi ja laulab uuesti. Ja Toomas mõistab, et see on mõeldud temale. Ta jookseb kohvikust välja ja järgneb linnule, kes muudkui eest ära lendab ja samal ajal viisijuppi vilistab. See minek kestab kaua, kauem kui Toomase kõige pikemad jalutuskäigud, aga kuna aeg seisab, ei lähe päike looja. Ta ei tea, kaua ta kõndinud on. Muutub ainult ümbrus – linnast saab maa, millest omakorda saab päris tüki aja pärast midagi muud – puud kaovad ning tundub, nagu ta oleks jõudnud kõrbe, igal pool on vaid liiv. Liiva värv vaheldub kuldkollasest tumesiniseni ning muutub lõpuks säravmustaks nagu öine tähistaevas. Valgus kumab endiselt, aga mitte päikesest, vaid liivast endast. Toomas vaatab ümberringi: ka taevas on nüüd samasugune must ja särav, justkui lendaks ta koos linnukesega kosmoses. Ja äkitselt lind kaob ning Toomas on üksi keset seda tumedat säbru. Siiski – kaugusest hakkab paistma üks rannamajake (kus on liiv, seal on ju rand ja rannas on ikka rannamajake) ning just sinna, tunneb Toomas, peabki ta minema. Üldiselt ühtegi muud võimalust väga ei ole. Tagasi minna ka nagu ei oska, isegi kui tahaks.

Ta läheb majale lähemale, nihkub vaikselt, sest justkui mingisugune aukartus on temas tõusnud. Ta koputab uksele. Algul vaikselt, siis kõvemini, aga vastu ei tule keegi. Ta võtab ukselingi pihku, lükkab seda alla ja astub tuppa...

jätkub 

Maast madalast maagiline mees

Kadri oli ta ema porgandihautise ära põlanud ja sellest hetkest läksidki asjad allamäge. Vanemate toit peab meeldima, isegi kui see maitseb nagu penoplastiga segatud ajalehemass ehk mitte miski. Peab meeldima siis, kui seal on liiga palju soola, liiga palju sidrunit ning ei terakestki vürtsi. Vähemalt Allani kodus oli selline sõjaväeline kord kestnud terve tema üleskasvamise aja. Ja seetõttu olid nii Allan kui ka ta isa ära õppinud kenakese hulga silmamoondustrikke, mis hõlmasid endas ebameeldiva toidu salvrätiku sisse poetamist ning tasku toppimist. Kodus oli mõistlik dressipükse kanda. Jah, aga asjal oli ka pikem mõju, mis võib tunduda küll naeruväärsena, kuigi on tegelikult vägagi positiivne – Allanist nimelt sai väga edukas mustkunstnik.

Mustkunstniku töö on inimeste meeltega manipuleerimine. „Vaata, siga lendab!“ on selle esimene tase, mida Allan söögilauas juba eelkooliealisena vilunult esitas, edasised aga aina keerulisemad, mis lõpuks ei mängi enam mitte ainult inimese reageerimiskiiruse ja tähelepanuga, vaid juba puhtalt tunnetekeeltel. Kellele siis ei meeldiks karismaatiline ning intelligentne mees, kes paneb asju ilmuma ning kaduma sõrmevibutusega? Muidugi, Allan polnud mingi atleet, kuid nagu juba mainitud – haloefekt teeb oma töö. Ja Kadri ei olnud mingi erand. Üldiselt on väga vähe inimesi, kes on erandid, kuid väga palju neid, kes seda siiski arvavad – igal pool.

Kadri oli Allaniga sarnane – ka tema polnud silmipimestavalt kaunis soorebane, vaid sarmiga pahviks lööv tegelane. Täiuslik võimupaar või kuidas seda moodsalt kutsutaksegi. Nii vähemalt nad mõlemad arvasid, aga unustasid kahjuks ära vanarahva ütluse, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Miks? Sellepärast, et kui mõlemad kivid on kõvad, hakkavad nad teineteist jahvatama ja siis juba võib mamma tehtud karaskiga hambaid murdma hakata. Inimesed kulutavad teineteist ära ning lähevad lõpuks tõenäoliselt pehmemaid kive paariliseks otsima.

Sellel õhtul, kui nad Allani vanemate juurde läksid, olid nad juba autos tülitsenud ja seetõttu ei kinkinud Kadri kohe mitte midagi. Allan polnud kindel, kas ta oli juba varem ema viletsat kokamaneeri maininud või ei ning õhtusöögilauas oli juba hilja. Ei aidanud kaasa ka see, et naise kaelal ilutses päris suur maasikas, mis autos enne tüli juhtus. Retro, kas pole? Allan nägi, et isa lausa muigas selle peale, aga ema... 

„Selle hautise söömiseks peab vist vähemalt sama vana olema, kui toidu autor,“ ütles Kadri suu puhtaks pühkinuna otsustavalt. „Vabandust. Ma lähen teen ühe sigareti, et halba maitset suust ära saada.“ Naine tõusis püsti ning lahkus toast. Allan vaatas otsa kõigepealt isale ning siis vastumeelset emale. Raev, mis ema silmadest tol hetkel paistis, oleks tõenäoliselt mõne väiksema puumaja Kalamajas hetkega tuhaks põletanud. 

Miks küll ometi, mõtles Allan endamisi. Põhjuseid oli mitu, saladusi palju, aga huvitav, mis ta seekordseks ajendiks küll oli? Puhtalt professionaalsest huvist. Nii ta ju naise tähelepanuga mängis: et ühest jamast lahti saada, tekitas asemele uue ja põnevama.

... 

Kas jätkub?

Sain vanemaks

Alati, kui keegi räägib supervõimetest, mõtlen mina ajas rändamisele. Aga üldse mitte tulevikus, vaid minevikus. Tahaks saada rännata minevikku, mõtlen sellest tihti. Esiteks igale poole ajaloosoppidesse, püramiidide aega, Ameerika eelmisesse sajandisse, põliseestlastele külla, aga siis iseenda minevikku ka. Et sündmuseid ja ajahetki teatud kohtades, teatud inimestega uuesti kogeda. Mh.. see kõlab kuidagi hädiselt, on ju? Nagu nutaks midagi taga. Aga – tegelikult ei nuta ju. Lihtsalt tahaks täpselt samamoodi kogeda juba olnud hetki. Sellised näiteks, kus ma kolmeaastane olin ja veel memme ja taadi juures Tartus elasin ja nende silmatera olin või siis esimest roosi, mida kingiti või ... Igasugu asju, jah. Vahel saab. Sellel hetkel, mis on ärkveloleku ja magamise vahepeal, siis tulevad asjad hästi eredalt meelde, isegi lõhnad ja maitsed. Kuigi siis libisevad nad sama lihtsalt meelest ja ma ehmun ärkvele ja jään mõtlema, et... mis see nüüd oligi, mida ma just mäletasin, see universumi suure küsimuse vastus, ma just teadsin seda... Ja juba ma magangi. Kas sul pole niimoodi? Mis värk mul selle minevikus meelisklemisega on? Freud, ae?

Kui ma saaksin minna tagasi näiteks täisealiseks saamise aega, kui ma alles Tallinna kolisin, kas ma tahaks siis võtta TTÜ-s käimist tõsiselt, tuleviku nimel? Prooviksin äkki kohe sealt minema minna, aga siis poleks ju teatrit mu laifinenis. Aga – liblika tiivalöök – ja kõik olevikus oleks HOOPIS teistmoodi. Võin kinnitada endale, et oleksime Cocoga ikkagi tuttavaks saanud, oleksin teda minuga kohtuma sundinud, sest temaga tutvusin ma hoopis lähemat ahelat pidi, lausa Tartu kaudu, aga tõenäoliselt ju ei. Ma ei tahaks seda oleviku iseendale teha, ei julgeks vist riskida. Aga korraks ära käia oleks tore. Vaadata armsaid inimesi ja loomi, Kikut ja Pontut ja kõiki, keda enam ei ole. Vainott, eksole, Anneli. Unistada ju võib.

Kui midagi järeldada soovida, siis võib vist julgelt öelda, et olen olukorraga rahul. Höhöö. Ilukirjandusega pole siin midagi pistmist.

Ja sellega ütlen ma head ööd. Aitäh kõikide heade soovide eest. Kakskümmend kaheksa, bring it!